Olin vaid 15-aastane, kui sattusin seljavaludega arsti juurde ning sain diagnoosiks kerge S-kujulise skolioosi. Noore ea tõttu lubati aga, et ilmselt saan sellest ise jagu ujumise ja võimlemisega. Mõned aastad püüdsin (vahelduva eduga) arsti soovitusi järgida, kuid valud ja ebamugavustunne jätkusid… kuniks avastasin enda jaoks pilatese ja õpetaja Hedi. Olen üpris kindel, et Hedil ei olnud minuga algul sugugi kerge. Alustasime personaalsetest matitrennidest, kusjuures pea enne igat harjutust pidime mu kehaasendit korrigeerima, et luud oleksid õigesti joondatud ning harjutus kehale ühtlaselt mõjuks. Eks ka kehal oli algul raske vastu võtta õigesti sooritatud harjutusi ning vahel tekkis lihastesse ebameeldivaid pingeid, kuid suutsime neist siiski kiirelt teiste lihaste aktiveerimisega jagu saada. Tänaseks päevaks olen pilatest teinud 4,5 aastat ja saanud lahti skolioosi diagnoosist, kuid mitte ainult. Pilates ei ole ammu enam minu jaoks vai rühma- või personaaltrenn, mida nelja seina vahel harrastada. Ühel hetkel (üpriski alguses), käis ära mul n-ö klikk, kui tundsin pilatesele järgnenud õhtul ning hiljem ka juba järgmisel ja ülejärgmisel päeval, et kuidagi kergem on olla – lihtne on istuda arvuti taga või koolipingis sirge seljaga, kõnnak on kergem ja rüht hoiab end justkui iseenesest.

Umbes samal ajal pilatesega avastasin enda jaoks ka seiklusspordi, mille käigus suutsin ikka aeg-ajalt 6-7-tunniste etappide tõttu enda kehale liiga teha. Külm ja märg muutsid põlved tundlikuks, puusapainutaja läks krampi, roietevahelised lihased väsisid ära ning muutsid hingamist raskeks ja palju muud. Toidutehnoloogi haridusega teadvustan muidugi siinkohal ka toitumise üliolulist rolli, kuid paistis, et sellest ei piisa. Pilates ei ole trenn, kuhu lähed kohale ja hakkad muudkui rassima. Bluebird stuudio õpetajad alati uurivad ja tahavad teada, kas kuskil on pingeid või valusid, et nendega tegeleda või vabastavaid harjutusi pakkuda (õigupoolest ei pea nad seda tihti küsimagi, vaid näevad meile peale vaadates juba ära). Niisiis sai tegeletud ka minu n-ö kitsaskohtadega. Mida aeg edasi, seda kergemalt tundsin end oma kehas ka aktiivselt liikudes: joostes ning ratta ja kanuuga sõites. Sain aru, et kui enne seiklusspordi etappi käisin pilateses ja aktiveerisin selle käigus ära lihased, mis esimese hooga füüsilise koormuse juures ei rakenduks, paranes oluliselt sooritusvõime ning pinged põlvedest ja puusapainutajast kadusid.
Lisaks valude vältimisele olen tänu pilatesele õppinud tunnetama oma keha ka oluliselt paremini kui aastaid tagasi. Seiklusspordis on rattaetapid tihti väga keerulisel maastikul, kus tuleb vahel lausa ratas kätte võtta või püüda esimese käiguga kuidagi läbi rassida. Hiljuti olingi üpris täbaras seisus – reielihased väsinud jooksmisest ja väntamisest – mõtlesin, mis teha annab ja meenusid tugevad kõhulihased, millele pilateses väga palju tähelepanu pööratakse. Aktiveerisin (nüüd juba sadulas vaid mõttejõuga) “suure kasti” ja “teise nööbi”, eraldasin justkui alakeha ülakehast ning väntasin mitu kilomeetrit mudas peamiselt vaid kõhulihaste abil. Muidugi olid järgmisel päeval kõhulihased “tänulikud”, kuid tõenäoliselt suutsin vältida reielihaste ülekoormamist ning pärast veel mitu kilomeetrit kergel sammul joosta.

Pilates võib muuta, ja tõenäoliselt muudabki elusid. Ning seda nii mitmel tasandil.

Näeme trennis!

Marelle